Täpselt kaks aastat tagasi, 2008. a. detsembris, avastasin ühest aasta raamatukokkuvõttest, et ilmunud on endise Tallinna hipi autentsed mälestused 1970ndate nõukogude undergroundist ja kohalikust kontrakultuurist. Siinsest hipiskenest, kui nii võib öelda. Käik raamatupoodi ja vähenõudliku kujundusega, aga ohtrate fotodega “Maagide kool” üles leitud ning läbi loetud, võtsin ühendust Valdek Kiiveriga väiksest Tartu kirjastusest Hotpress. Ostsin Vladimir Wiedemanni raamatuid hulgi kokku ning lahendasin ühtlasi kõik jõulukingiprobleemid ühe hoobiga. Järgmise poole aasta jooksul avastasid Vladimir Wiedemanni ja tema “Maagide kooli” veel mitmed – arvustused ilmusid väga paljudes eesti väljaannetes. Võib öelda, et need mälestused veel mitte nii kaugetest seitsmekümnendatest tekitasid siin omajagu sensatsiooni. Avastada on sellest raamatust palju –aga eelkõige seda, et olenemata raudsest eesriidest elati ka Eestis ja pea kogu Nõukogude Liidus läbi intensiivne hipiperiood. India või Maroko asemel rännati Kesk-Aasiasse, võttes vastu loomavaguni saatja lühiajalise tööotsa. Kui biitlid tõid moodi huvi india guru Mahareshi Mahesh Yogi ning tema õpetatava transtsendentaalse meditatsiooni, oli Eestis oma joogi – Pärnumaa talus elav Mihkel Ram Tamm, kelle juurde saabusid õpilased kogu Nõukogude Liidust. Mujal maailmas taju uksi avavaid hallutsinogeene asendas siin läti päritolu plekiemaldusvahend nimega Sopals.
Ilmselgelt Tallinna venekeelsete hipide hulgas tähtsat rolli mänginud Wiedemann kirjeldab raamatus veel muuhulgas enda juhitud põrandaalust äri Kesk-Aasia musulmanidega (Tallinnas trükimasinaga ümberlöödud Koraanid kui keelatud usuline kirjandus sinna, aga seal kasvatatud kanep siia), Krishna-liikumise saabumist Nõukogude Liitu ning Tallinna ja maagilisi rituaale. Tema raamatu karismaatiline peategelane on Valgevenest Tallinna tulnud hipi hüüdnimega Aleksandr Lennon. Lennon harrastas ohjeldamatult musta maagiat, sooritades muuhulgas Pronkssõdurile suunatud tuleriitusi ja ohverdades monumendile pudelite viisi Sopalsit. Ta lõpetas oma lühikese elu Tallinnas, langedes saladusliku jõhkra mõrva ohvriks. Lennoni elust ja surmast sai omakorda inspiratsiooni üks teine Wiedemanni kaasaegne ning ka “Maagide kooli” kõrvaltegelane. Dmitri Petrjakov, kes praegu tegutseb nii ärimehe kui võitluskunstide õpetajana, avaldas 2009. a. sci-fi-hõngulise romaani “Kaarli golem”, paraku puudub tal Wiedemannile omane heas mõttes ajakirjanduslik jutustamisoskus.
Kui 2009. a. kevadel Londonisse sõitsin, võitsin Wiedemanni kirjastajalt tema kontaktid. Kohtusin vananeva hipi asemel meeldiva soliidse keskealise härrasmehega, kelle pöörast minevikku ei tundunud reetvat miski. Loomulikult oli temaga huvitav vestelda – ja kuidas olekski vastupidine võimalik? Ma vist ei maninud, et “Maagide kooli” üks meeldejäävamaid peatükke on ühe hipi lugu, kes otsustas oma kolmanda silma kiirmeetodil avada, lüües oma otsaette tõelise naela ja käies niimoodi kolm päeva mööda Tallinna õllekaid... Ennast teostada sellises maailmas ning siis elusana “tavaellu” naasta... Praegune Wiedemann on mõni aeg tagasi Berliinist Londonisse kolinud ning töötab majandusajakirjanikuna ja korraldab arhitektidele erialaseid komandeeringuid.
Ja nüüd esitasin Vladimir Wiedemannile veel mõned küsimused, tutvustamaks teda ja tema “Maagide kooli” Face Controli lugejatele.
"Maagide kool " lõppeb aastaga 1979 – Aleksandr Lennon on mõrvatud ja guru Mihkel Ram Tamm emigreerunud. Mis juhtus sinuga pärast seda?
Seda kõike on kirjeldatud “Maagide kooli”venekeelses versioonis ja mu teistes raamatutes nagu “Kolumbia valge lumi”, “Berliini peatus”, “Manhattani rägastikus” ja teistes. See tähendab, et ma lahkusin Nõukogude Liidust 1987, veetsin aasta Lõuna-Ameerikas ja jäin siis Berliini pidama peaaegu kaheks aastakümneks. Jah, ma kohtusin Ramiga kahel korral Bostonis, aga ma eelistasin püsida Euroopas, sest USA on siiani teine planeet -- ma mõtlen, et siit väga kaugel.
Kui me kohtusime eelmise aasta mais Londonis, mainisid, et kirjutad oma elust New Yorgi kunstiringkondades kaheksakümnendatel. Valdek Kiiver kirjastusest Hotpress ütles, et kavatseb peagi välja anda su raamatu reisidest Kesk-Aasiasse. Kas on plaanis oma raamatuid peatselt eesti või mõnes muus keeles välja anda?
Valdek on juba tõlkinud mu Kesk-Aasia raamatu pealkirjaga “Püha kitse teekond” eesti keelde, me ootame sponsorit .Mis puudutab teisi raamatuid, siis on olnud vestlusi vene toimetajatega, aga ... majanduskriis! Ma loodan, et see ei kesta kaua...
“Maagide kool” on seni ilmunud raamatuna ainult eesti keeles – vene keeles on see kättesaadav seni ainult netis. Kuidas on see võimalik? Raamat põhjustas väikse tormi eesti kirjandusmaailmas, see sai palju positiivset tähelepanu ja arvustused peaaegu igas meediaväljaandes. Kas sa ei arva, et Nõukogude Liidu undergroundi ja kontrakultuuri kirjeldus oleks ilmutuslik kogu maailma jaoks?
Ma ei ütleks just, et ilmutuslik, aga tõsi ta on, et mitte igaüks ei olnud kursis siinse undergroundi elu ja kultuuri ulatusega. Üks vene kirjastus on minu raamatut elust Nõukogude Liidus välja andmas, aga mitte kui kirjandust, vaid ajaloolise dokumendina pealkirja all “Tundmatu Liit”, millele on lisatud isegi teaduslikud kommentaarid.
Oled sa kursis “Maagide kooli” kangelaste edasise eluga?
Jah, muidugi! Ma olen ühenduses paljude oma kangelastega. Mõned neist võtsid minuga kontakti pärast raamatu lugemist netist.
On su elu tänapäeval väga teistugune ja kas sa teed praegu igapäevaselt praktikaid, mida nii elavalt “Maagide koolis” kirjeldad?
Mu elu on selles mõttes tollasest erinev, et noil päevil polnud mul perekonda ega lapsi. Aga jah, mulle seniajani meeldivad jooga ja tai-chi, kuigi ma ei kuluta neile enam niipalju aega kui kakskümmend viis aastat tagasi. Praegu mulle tõesti meeldib lugemine. Ja kirjutamine. Niiöelda teisese signaalsüsteemi praktikad.
Pärast kõike seda – kas sa usud maagiasse?
Ma rean, et maagia töötab. Aga see pole see, mida te mõtlete! Asi pole rituaalides, vaid pigem varjatud hüpnoosis. Ma ütlesin, et sa võid maagiliselt tegutseda, isegi kui oled täielik ateist. Said aru?
Mis oli Sopalsi põhikomponent?
See on eeter. Väga sarnane meditsiinilise narkoosiga, aga jõhkram “varjamatu eksistentsiaalse tõe” mõttes. See ründas su aju ülimate hallutsinatsioonidega, põhjustades umbes taolise reaktsiooni: “Kurat küll! Ma teadsin seda kogu aeg!”